Ubarohi (aed-piparrohi)

* Seda välimuselt ilmetut taime armastatakse peene aroomi pärast. Mitte asjata ei kutsuta teda rahvasuus lõhnavaks piparrohuks. Maitsetaimena tuntud juba ammustest aegadest, see on üks armastatumaid maitsetaimi Lähis-Idas ja Kaukaasias, kus teda kasutatakse laialdaselt tuntud adžika valmistamisel. 
Üheaastane piparrohi (aed-piparrohi) on harunev, madal taim kõrgusega 25-50 cm keskelt puitunud vartega. Vars pigmenteerunud, kaetud lühikeste karvakestega. Tema juuresüsteem on väga nõrgalt arenenud ning paikneb põhiliselt mulla pealmises kihis. Lehed lantsetsed, teravatipulised, hallikas-rohelised, 1,5-2,5 cm pikkused. Õied väikesed, valged ja roosad, koondunud 2-3 kaupa õisikutesse, mis paiknevad lehekaenaldes.
Nii õitsemine, kui ka seemnete valmimine on pikaajaline. Seemned säilitavad idanevuse 2 aastat. Otsekülviga ei jõua piparrohu seemned Eesti tingimustes sageli valmida. 
Kompaktsed, kerajad piparrohu põõsad on väga dekoratiivsed, seepärast kasutavad paljud aiapidajad teda kui bordüüritaime, istutades teda teerajakeste äärde. Kaunid on nad ka potikultuurina rõdul või lodžal, ning talvel isegi aknalaual.
Aiapidajatel kohtab enamasti kaukaasia päritolu piparrohtu. Nad erinevad palju nii põõsa kuju poolest kui ka kõrguse poolest praegusel ajal müügil olevatest erinevat sorti piparrohtudest. 
Piparrohi on soojust armastav, tõusmed ei talu üldse öökülmasid. Ta on nõudlik valguse suhtes ja eelistab avatud valget kasvukohta, mis on kaitstud külmade põhjatuulte eest.
Mulla suhtes on ta vähenõudlik, kuid eriti hästi kasvab kergetel, haritud ja rikkalikult väetatud muldadel, eriti peale köögiviljakultuure, mille alla on antud orgaanilisi väetisi. 
Sügisese mullaharimise ajal tuleb mulda viia 1m2-le 0,5 ämbrit kõdunenud komposti või kõdu, 1sl superfosfaati ja 1tl kaaliumsulfaati, rasketel muldadel tuleb lisaks mulda viia 1 ämbritäis suureteralist jõeliiva ja turvast ja liitrijagu seisnud saepuru. Kevadel tuleb lisada 1tl karbamiidi.
Piparrohtu paljundatakse seemnetega ja istikutega. Seemned külvatakse mai alguses avamaale, leotades seemneid eelnevalt 18 tundi soojas vees. Seemned külvatakse vaokestesse 0,5 cm sügavuselt, jättes ridadevaheliseks kauguseks 20-25 cm. Kuna piparrohu seemned on väga väikesed, on soovitatav nad eelnevalt segada peeneteralise liivaga või siis üldse mitte mullaga katta, vaid lihtsalt mulda suruda ja puistata peale kergelt kõdu. Seejärel tuleb peenrad kohe kilega katta. Tõusmed ilmuvad 10-15 päeva pärast peale külvi. 
Varasemaks saagi saamiseks ja seemnete saamiseks tuleb piparrohi külvata varem ja kasvatada istikud. Istikute saamiseks külvatakse seemned istikukastidesse märtsis 60-70 päeva enne taimede avamaale istutamist. Peale kahe pärislehe ilmumist seemikud pikeeritakse kuubikutesse või pottidesse. Idulehtede faasis seemikud pikeeritakse pottidesse või harvendatakse, jättes taimedevaheliseks kauguseks 3-4 cm.
Juuni alguses istutatakse noored taimed ridadena avamaale, jättes taimedevaheliseks kauguseks 5 cm ja ridadevaheliseks kauguseks samuti 5 cm. Edasine hooldus seisneb taimede harvendamises, umbrohtude eemaldamises, kastmises ja pealtväetamises. Selleks, et saada korralikku saaki, tuleb piparrohtu kaks korda harvendada. Esimest korda tehakse seda 3-4 lehe faasis, jättes taimedevaheliseks kauguseks 7-8 cm, teist korda harvendades jäetakse taimedevaheliseks kauguseks 15-20 cm. Taimi kastetakse 1-2 korda nädalas kuiva ilma korral, muld ei tohi aga olla ka liiga niiske. Noori taimi on vaja pealtväetada ammooniumsalpeetriga (1tl ühe ämbritäie vee kohta 1m2-le). Väetatakse ridadevahele. 
Normaalse ilma korral hakkab piparrohi õitsema 65-75 päeva peale tõusmete ilmumist. Rohelist massi lõigatakse vastavalt vajadusele, massiline saagikoristus toimub õitsemise alguses. Taim lõigatakse võrsete harunemiskohalt, seotakse kimpu ja kuivatatakse varjus või hästi ventileeritavas ruumis. Kuivatatud taimed pakendatakse klaasnõusse ja suletakse tihedalt kaanega. 
Seemnete saamiseks külvatakse talve alla või kasvatatakse istikutest. Seemnetaimed korjatakse siis, kui alumised seemned värvuvad tumepruuniks. Selleks tõmmatakse taimed koos juurtega üles, seotakse kimpu ja lastakse järelvalmida ventileeritavas ruumis, seejärel pekstakse seemned välja.
Piparrohtu kasutatakse laialdaselt kui ravimtaime ja maitsetaime. Piparrohu lehtedes on palju eeterlikke õlisid, mis annab taimele erilise aroomi; peale selle sisaldab taim parkaineid, vaiku, lima, väga palju karotiini. Taim on raviomadustega ja kasutatakse laialdaselt taimevannide tegemiseks, kurgu ja suu loputamiseks.
Piparrohu lehed on kõrvetava maitsega nagu pipralgi, ning tugeva meeldiva aroomiga. Noori lehti ja varsi kasutatakse väikeses koguses maitselisandina kapsa hapendamisel, salatites, liha-, kala- ja seeneroogade valmistamisel. Ta annab aroomi soolasele küpsisele ja röstleivale. Eriti hästi sobib piparrohi aedoa ja hernetoitudega, mille tõttu hakati teda kutsuma ka ubarohuks. Kuna piparrohi on tugeva aroomiga ja pikantse maitsega, siis tuleb teda maitsetaimena kasutada ettevaatlikult, et ta ei domineeriks teiste aroomide ja maitsete üle. 
Kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti ja võrseid. Lehti kasutatakse vaid tervetena, vastasel juhul omandavad nad kibeda maitse.
Piparrohu võime tappa baktereid teeb ta laialt kasutatavaks marineerimisel, konserveerimisel ja soolamisel.
Piparrohi ei talu pikaajalist kuumutamist, seepärast lisatakse ta suppidesse, keedetud ja hautatud roogadesse mitte varem kui 5 minutit enne termotöötluse lõppemist, vastasel juhul võib toit omandada ebameeldiva kibeda maitse, mis kaob toidu jahtumisel.
Nagu ka teised aroomi- maitsetaimed, on ka piparrohul lai spekter ravimtoimetest. Põhiliseks on eeterlik õli, mida kõige rohkem sisaldavad õitsevad võrsed. Mõningal määral kuulub piparrohi ka taimsete antiseptikute hulka.
Piparrohtu kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis kui desinfitseerivat vahendit, samuti seedeelundite haiguste korral valu leevendava ja tugevdava vahendina, on heaks vahendiks ussnugiliste vastu.
Piparrohi parandab söögiisu, vaigistab putukate hammustustest tekkivat valu, hambavalu korral aga asetatakse piparrohu leht haigele hambale.
Lehtede vesitõmmist kasutatakse suu loputamiseks angiini korral ja limaskestade kahjustuse korral. Reumatismi korral tehakse kuivatatud piparrohust kuumi mähiseid või ravivanne.